Lahkumiskõne

EKP presidendi Mario Draghi lahkumiskõne ametiaja lõpetamisel

Frankfurt Maini ääres, 28. oktoober 2019

Sel aastal täitub kakskümmend aastat rahaliidu loomisest, mis on vaieldamatult märkimisväärne verstapost. See ei olnud ammu, kui euroala majandust räsis tööpuudus, mille sarnast polnud arvatavasti kogetud pärast 1930. aastate üleilmset majanduskriisi. Tõstatus põhimõtteline küsimus, kas euro jääb püsima. Praeguseks on tööturule lisandunud 11 miljonit inimest. Euro usaldusväärsus üldsuse silmis on suurem kui kunagi varem. Kõigi euroala riikide poliitikakujundajad kinnitavad taas, et eurost ei loobuta.

Siiski leian, et täna on pigem põhjust mõtiskleda kui tähistada.

Euro on valdavalt poliitiline projekt, põhimõtteline samm ulatuslikuma poliitilise lõimumise poole, mille majanduslikud kaalutlused tulenesid Euroopa riikide kehvast majandusolukorrast 1980. aastate keskpaigas. Kaheteistkümnes riigis, kes hiljem moodustasid euroala, oli majanduskasv märkimisväärselt pidurdunud ja tööpuudus suurenenud 2,6%-lt 1973. aastal 9,2%-le 1985. aastal.

Siiski mõistsid tolle ajastu visionäärid, et Euroopa käsutuses on võimas vahend kasvu edendamiseks – ühisturu väljakujundamine. Kaubandus- ja investeerimistõkete eemaldamine võimaldaks viia majandusliku potentsiaali languse taas tõusule ja luua uusi töökohti.

Ühisturu idee hõlmas siiski rohkemat. Sellega sooviti pakkuda inimestele kaitset vältimatutest muutustest tulenevate kulude vastu. Erinevalt laiemast globaliseerumisprotsessist võimaldas see Euroopal väärtustada majanduslikku lõimumist ning luua turg, mis on võimalikult vaba ja õiglane. Ühiste eeskirjadega sooviti luua riikide vahel usalduslikud suhted ning pakkuda nõrgematele kaitset tugevamate ees ja kindlustunnet töötajatele.

Selles mõttes oli ühisturu näol tegu ambitsioonika püüdega luua „juhitud globaliseerumist”. Konkurents ühendati tarbija- ja sotsiaalkaitse sellise tasemega, mis mujal maailmas oli seninägematu.

Siiski oli üks ebaõiglane tava, mida ühisturul ei suudetud keelustada – konkureeriv devalveerimine. See õõnestanuks vastastikust usaldust, mis oli hädavajalik ühisturu toimimiseks ja ulatuslikuma poliitilise lõimumise edendamiseks.

Vabalt ujuvad valuutakursid olid seega välistatud ning fikseeritud vahetuskursid ei oleks samuti toiminud, kuna kapitali liikuvus Euroopas suurenes, nagu näitas aastatel 1992–1993 aset leidnud vahetuskursimehhanismi kriis.

Lahenduseks oli ühisvääring: üks turg ja ühine raha.

Seda ettevõtmist võib pidada suuresti edukaks: sissetulekud on kõigis Euroopa riikides märkimisväärselt kasvanud, lõimumise ja väärtusahelate areng on olnud viimase kahekümne aasta jooksul erakordne ning ühisturg on jäänud püsima hoolimata rängimast kriisist pärast 1930. aastate suurt depressiooni.^[1]

Möödunud kaks aastakümmet on andnud meile eduka rahaliidu kohta kaks olulist õppetundi.

Neist esimene puudutab rahapoliitikat.

Kui Euroopa Keskpank oma tegevust alustas, oli tema peamine eesmärk ohjeldada inflatsiooni. EKP oli uus varasemate kogemusteta keskpank, kelle rahapoliitiline tegevusraamistik kavandati selgesõnaliselt selleks, et pälvida vankumatu usaldusväärsus inflatsioonivastases võitluses. See saavutati kiiresti, ning esimese aastakümne sujuva tegevuse eest kuulub kogu au EKP esimestele juhtidele.

Keegi aga poleks suutnud ette näha peatset järsku pööret üleilmses rahapoliitilises keskkonnas ning inflatsioonijõudude muutumist deflatsiooniliseks.

See tingis kõigi arenenud majandusega riikide keskpanganduses vajaduse uue paradigma järele, mis pidi sisaldama kahte elementi: kohustust ohjeldada deflatsiooni sama jõuliselt kui inflatsiooni ning paindlikkust valida selleks sobivaimad instrumendid.

EKP on oma rolli täites kinnitanud, et ta ei lase rahapoliitilist stabiilsust häirida alusetutel kartustel euro tuleviku pärast. Ta on näidanud, et võitleb võrdväärselt jõuliselt nii langus- kui ka tõusuriskidega, mis võivad hinnastabiilsust ohustada. Samuti on EKP selgelt väljendanud, et kasutab oma volituste täitmiseks kõiki enda pädevuses olevaid vahendeid, jäädes alati seadusega ette nähtud piiresse.

Euroopa Kohus on kinnitanud EKP võetud meetmete seaduslikkust ning EKP laialdast otsustusõigust kõigi enda instrumentide asjakohasel ja proportsionaalsel kasutamisel seatud eesmärgi saavutamiseks.

See otsus oli äärmiselt tähtis, kuna kaalul oli EKP kui keskpanga olemuslik roll, mida toetab valdav osa eurooplastest – tänapäevane keskpank, kes suudab kasutada kõiki enda käsutuses olevaid vahendeid vastavalt lahendust ootavatele ülesannetele, ning igas mõttes föderaalne institutsioon, mis tegutseb euroala kui terviku huvides.^[2]

Teine õppetund on seotud majandus- ja rahaliidu institutsioonilise struktuuriga.

Euroala tugineb põhimõttele, et rahapoliitikal on domineeriv roll. See tähendab, et rahapoliitika keskmes peab olema hinnastabiilsus ja rahapoliitika ei tohi olla allutatud eelarvepoliitilistele kaalutlustele. Rahapoliitika dominantsus ei välista suhtlust riikide valitsustega, kui on selge, et vastastikku kooskõlastatud tegevuspõhimõtted aitaksid hinnastabiilsust kiiremini taastada. See tähendab, et tegevuspõhimõtete vajaduspõhise kooskõlastamise eesmärk peab olema rahapoliitilise stabiilsuse tagamine ning see ei tohi kõnealuse eesmärgi saavutamist ühelgi viisil kahjustada.^[3]

Praegu oleme olukorras, kus madalad intressimäärad ei paku enam senisel määral stiimuleid, kuna investeeringute tulusus majanduses on vähenenud. Rahapoliitika eesmärgid on endiselt saavutatavad, kuid nendeni on võimalik jõuda kiiremini ja vähemate kõrvalmõjudega, kui rahapoliitika ja eelarvepoliitika on omavahel kooskõlastatud.

Seepärast on EKP alates 2014. aastast pööranud üha suuremat tähelepanu terviklikule makromajanduspoliitikale euroala riikides.^[4] Euroala riikide aktiivsem eelarvepoliitika võimaldaks meie tegevuspõhimõtteid kiiremini kohandada ja saavutada kõrgemaid intressimäärasid.

Meie rahaliidus on riikide enda tegevusel tasakaalustatud eelarvepoliitikas keskne roll, see on märksa suurem kui näiteks osariikide võetavatel meetmetel Ameerika Ühendriikides. Riikide tasandi poliitika aga ei suuda alati tagada õiget eelarvepoliitilist kurssi euroalal tervikuna. Detsentraliseeritud eelarvepoliitika kooskõlastamine on olemuselt keerukas. Kooskõlastamata poliitikast aga ei piisa, sest ekspansiivse eelarvepoliitika riigiülesed mõjud on suhteliselt tagasihoidlikud.

Seepärast peab euroalal olema küllaldane ja asjakohane fiskaalsuutlikkus, mis on rahaliidu stabiliseerimiseks piisavalt suur, kuid mille struktuur ei tekita liigseid moraaliriske.

Täiuslikku lahendust siin ei ole. Riskide jagamisel ei saa moraaliriski kunagi olematuks muuta, kuid õigesti kavandades saab seda suurel määral ohjeldada. Samal ajal peame siiski mõistma, et riskide jagamine aitab neid vähendada.

Kapitaliturgude liidu loomine, mis viiks ulatuslikuma riskijagamiseni erasektoris, vähendaks märkimisväärselt neid riske, mida peaks juhtima keskne eelarvepädev asutus. Viimane omakorda vähendaks riske liidu kui terviku seisukohalt, juhul kui riikide tasandi poliitikast ei piisa.

Muudes piirkondades, kus eelarvepoliitikal on olnud pärast majanduskriisi tähtsam roll, algas elavnemine varem ja hinnastabiilsus suudeti taastada kiiremini. Ameerika Ühendriikides oli eelarve puudujääk aastatel 2009–2018 keskmiselt 3,6%, samal ajal kui euroala eelarve ülejääk oli 0,5%.^[5]

Teisisõnu on Ühendriikides olnud nii kapitaliturgude liit kui ka vastutsükliline eelarvepoliitika. Euroalal pole aga olnud kapitaliturgude liitu ja on järgitud protsüklilist eelarvepoliitikat.

Fiskaalsuutlikkuse saavutamise protsess on tõenäoliselt aeganõudev. Ajalugu näitab, et eelarvete loomisel on harva lähtutud üldisest stabiliseerimiskaalutlusest, vaid pigem konkreetsetest avalike huvidega seotud eesmärkidest. Ameerika Ühendriikides viis föderaaleelarve mahu kasvuni vajadus toime tulla 1930. aastate üleilmse majanduskriisi tagajärgedega. Euroopas on selliseks kollektiivseks jõupingutuseks ilmselt tarvis väga pakilist põhjust, näiteks vajadust leevendada kliimamuutuste mõju.

Millist teed ka ei valitaks, üks on kindel – Euroopa lõimumist on praegu vaja rohkem, mitte vähem. Ma ei räägi siin iseenesestmõistetavast faktist, vaid föderalismi traditsioonidest lähtuvast tõsiasjast. Kui parimaid tulemusi saavutatakse riikide poliitika tasandil, tehtagu seda. Kui aga üldsuse õigustatud muresid saab lahendada üksnes koostöös, peab Euroopa muutuma tugevamaks.

Meie kui globaliseeruvas maailmas elavate eurooplaste jaoks saab inimeste turvalisuse ja heaolu vajadust täitva tõelise suveräänsuse saavutada üksnes ühiselt selle nimel töötades.^[6] Kantsler Angela Merkel on selle kohta tabavalt tõdenud, et kui tahame eurooplastena kogukonnana püsima jääda, peame võtma oma saatuse juhtimise aktiivselt enda kätesse.^[7]

Koos tegutsedes suudame kaitsta enda huve maailmamajanduses, vastu seista välispoliitiliste jõudude survele, edendada oma standardite kajastamist üleilmsetes eeskirjades ning nõuda ka rahvusvahelistelt korporatsioonidelt meile oluliste väärtuste tunnustamist. Ükski riik ei suuda iseseisvalt tegutsedes neid sihte samal määral saavutada. Globaliseeruvas maailmas on suveräänsuse jagamine üks võimalus enda suveräänsuse tagasisaamiseks.

Paraku ei piisa pelgalt tõdemusest, et tulemuslikuks tegevuseks tuleb ellu viia president Emmanuel Macroni kaitstavat Euroopa suveräänsuse ideed^[8] – see eeldab ka asjakohast poliitilist infrastruktuuri, mida täna veel ei ole, kuid mille vajalikkust üha rohkem teadvustatakse.

See teema kerkis üles hiljutistel Euroopa Parlamendi valimistel, mille keskmes olid ilmselt esimest korda valdavalt Euroopaga seotud küsimused. Isegi need, kelle püüdluseks oli Euroopa lõimumist aeglustada, tegid seda, vaidlustades ELi institutsioonide tegevust, mitte keeldudes tunnustamast nende legitiimsust.

See on alles teekonna algus, kuid lubab arvata, et meie liit liigub õiges suunas. Olen selles veendunud, sest lõppkokkuvõttes on just üksikute riikide omahuvid need, mis sillutavad teed meie tulevase Euroopa suveräänsuse poole.

Praegusesse etappi oleme jõudnud tänu paljude pühendunud eurooplaste jõupingutustele nii riikide kui ka ELi tasandil. Soovin eriti esile tõsta kolme rühma panust.

Esiteks soovin tunnustada EKP ja riikide keskpankade töötajaid.

Kriisi ajal leidis EKP end mitmel korral tõeliselt kaardistamata territooriumilt. Seisime vaieldamatult silmitsi erakordselt keerulise majandusolukorraga ning uusi murekohti kerkis pinnale kiiremini, kui jõuti leida lahendusi käsilolevatele probleemidele.

Need aastad olid rasked nii teie enda kui ka teie perede jaoks. Aga teie pühendumus, kavandatud meetmete edukus ja teie asjatundlikkus nende elluviimisel kogu eurosüsteemis on põhjused, miks neid aastaid tasub ikka ja jälle meenutada.

Kõik need instrumendid on nüüd kättesaadavad tulevastele poliitikakujundajatele, kui nad peaksid silmitsi seisma sarnaste probleemidega. See on pärand, mille üle on põhjust uhkust tunda kogu eurosüsteemi töötajaskonnal. Soovin teid kõiki tänada erakordsete jõupingutuste eest, mis teenisid neil keerulistel aegadel nii EKPd kui ka Euroopa elanikke.

Teiseks soovin tänada oma endiseid ja praeguseid kolleege EKP juhatuses ja nõukogus. Viimase kaheksa aasta jooksul olete te erakorralistest asjaoludest tingituna jõustanud mitmesuguseid meetmeid. Nende otsuste aluseks on olnud teie järjepidev ja tingimusteta pühendumus EKP mandaadi täitmisele.

Olete olnud vankumatud ja otsusekindlad nii meie mandaadi täitmisel kui ka selle õigusliku aluse järgimisel, leppimata tagasilöökidega. Teil on põhjust rahuloluga tagasi vaadata äärmiselt keerulistes tingimustes tehtud saavutustele, teades, et olete parandanud paljude inimeste heaolu.

See, mis EKP nõukogu ühendab, on alati olnud ja on ka tulevikus igal juhul suurem kui asjaolud, mis võivad tekitada arvamuste lahknevust. Meil on ühine pühendumus oma mandaadi täitmisele ja sama kirg ühise Euroopa eesmärgi saavutamiseks. Olen veendunud, et need ühised arusaamad teenivad EKP ja Euroopa huve ka edaspidi.

Kolmandaks soovin esile tõsta Euroopa juhte.

Meil tuli võtta meetmeid, mis tundusid mõnikord esmapilgul vastuolulised ja millest saadav kasu avaldus üksnes pikema aja jooksul. Me ei kaldunud siiski kursilt kõrvale, sest meie otsusekindlus tugines meie töötajate püsivatele jõupingutustele ja seda toetasid empaatia raskustesse sattunud inimeste suhtes ning veendumus, et kavandatavad poliitikainstrumendid suudavad nende olukorda leevendada.

Sellistel aegadel – ja eriti mitmeid riike hõlmavat rahaliitu silmas pidades – suutsid poliitilised juhid vaadata EKP rahapoliitikat hinnates üksikute riikide huvidest kaugemale, tunnustada euroala vaatenurga vajalikkust ja selgitada seda ka oma koduriikides ning kaitsta seeläbi otsustaval viisil meie sõltumatust.

Olen tänulik, et Euroopal on olnud sellised juhid, tänan teid kogu kriisi vältel saadud püsiva toetuse ja julgustuse eest.

Austatud president Emmanuel Macron, austatud president Sergio Mattarella, austatud kantsler Angela Merkel! Olete seisnud vankumatult meie kõrval Euroopa Ülemkogus ja üleilmsetel foorumitel ning teinud seda ajal, mil teistele suurtele keskpankadele on üha häälekamalt avaldatud poliitilist survet. Olete jõuliselt vastu seisnud kitsarinnalistele hoiakutele, mis on soovinud Euroopa lõimumist peatada.

Otsustava tähtsusega hetkedel olete astunud samme, et kaitsta nii eurot kui ka meile jäetud pärandit – ühendatud, rahumeelset ja jõukat Euroopat.

On aeg anda taktikepp üle uuele presidendile Christine Lagardile. Olen veendunud, et Teist saab EKP-le erakordselt võimekas juht.

Minu eesmärk on alati olnud täita aluslepingus sätestatud mandaati, tegutsedes täiesti sõltumatult institutsiooni kaudu, millest on saanud tänapäevane keskpank, kelle jaoks ükski ülesanne ei ole liiga keeruline.

See võimalus on olnud suur eesõigus ja au.

Tänan!